Annika tuli laupäeval koju teatega, et ostis uue panni. Ilusa ja sinise panni. Seest läigib ja puha. Peale seda ei ole me elu enam endine. Tema ja ta pann on lahutamatud. Kohtleme teda kui kaunist kodulooma, keda tuleb ilusti kohelda. Ta on meil siiski biogeraamilise kattega. Neile, kes on tutvunud ja suureks sõbraks saanud meie vana panniga, võin nii palju öelda, et vana semu on endiselt meiega ja ehk kasutame teda veel kunagi.
Lood on nüüd sellised olnud viimased kaks päeva, et iga kord, kui pannist möödume, mis ilutseb külmkapi peal, jääb Annika seisma. Osutab pannile ja hõiskab nagu väike laps :" VAATA KUI ILUS!" See kõlab just kui väike Ruu hõisked :" vaadake, kuidas ma ujuuuuun!"
Põhjuseid panni kiitmiseks leidub mitmeid. Küll on ta kaunis sinine, küll on tema sisu nii ilus, nii läikiv, nii kaunis.
JA TOHOOO HULLU, kui täna Annika uuris ja puuris seda enne toast lahkumist ja avastas, et seal on mingid kriimud või täkked või mingid asjad põhja peal juba. Hetkeks valdas mind hirm. Kas ta lööb mind selle sama panniga näkku või pean lihtsalt kõige alumisele korrusele kolima, sest et ehk olen mina seda kriimustanud, kuigi sain vaid mõned minutid pliidi ääres panni peal olevaid asju segada.
Lisaks sellele luges Annika mulle sõnad peale, et millega võib panni pesta JA MILLEGA KOHE KINDLASTI MITTE! Millega tohib panni peal olevaid asju segada ja millega mitte. Kindlasti on meil vaja uut panni labidat, tõenäoliselt tehtud sulgedest või midagi, et pann kahjustada ei saaks.
Ma ei oskagi nüüd rohkem midagi öelda, aga kindlasti pean ma Annika koostama mõne ettekande sellest, kuidas asjad praktilises kasutuses olles kuluvad ja ajamöödudes enam nii kaunid pole. Järgmisteks jõuludeks ostan ilmselt uue sinise panni ja asendan vana panni märkamatult uuega , sest et muidu võib see kole asi juhtuda, et Annika hakkab endale jõulude eel verikäkki praadima ja see jääb panni külge kinni ja meie kaunis sõprus leiab lõpu selle kauni kuid salakavala panni pärast.
Seniks aga, kuni meil pannile normaalset kohta ei ole, on ta meil silma all ja saadan Annika kolm minutit varem end riietama, et ta saaks rahus imetleda enda uut sõpra. Ma loodan, et sellest pannist mulle, kui parimale sõbrannale, konkurenti ei teki.
Siin siis ka mõned pildid uuest semust, kellega siiani pole veel saanud lähemalt tutvust sobitada, Annika jaoks on veel liiga vara.
No comments:
Post a Comment